Saare pindala on 16,9 hektaret, rannajoone pikas on 2,27km. Kahel pool saart asuvad väinad Suur salm ja Väike salm.
Nimi
Nimi Gräsö tähendab rootsi keeles ‘rohusaart’ (gräs ‘rohi, ö ‘saar’). Rootsikeelsed nimekujud on olnud ka Grääs Öen, Gräsör ja Gräsgrund, saksa keeles Grasholm. Per Wieselgren pakkus saare nimekujuks Gräsör – ‘rohukari’.
Kohalikud elanikud kasutasid saare kohta nimesid “Kresulimaa” ja “Kresuli”. Rannakalurid kasutasid nime “Rohusaar”. 1689 aasta ürikus leidub nimi Heina Sahr [saar].
Loodus
Saare põhjapoolne neem on Pihlakakari, läänepoolne Pendiksekari ots ehk Üksnäs (‘metsaraideneem’), kagupoolne Sadamakari (kunagise kalapaadisadama järgi), lõunapoolne Madikse nukk ehk Madiksekari ots, idapoolne Nõmmekari ots.
Saare lõunaosas asub lepik ja idaosas kõrged kadakad. Saarel leidub ka mände. Kräsulist umbes 200 meetrit ida suunas asub Kumbli saar.
Ajalugu
Taani päritolu ajaloolane Paul Johansen on oletanud, et 1032. aastal võis saare lähedal toimuda Raudvärava lahing,kuid lahingu täpne toimumiskoht ei ole teada.
Aegna elanikud kasutasid Kräsulit heinamaana. 1919 läks saar Viimsi valla ranniku elanike kasutusse. Kräsuli asustasid veebruaris 1918 või sügisel 1922 Aegnalt pärit asukad. Saare elanike püsitegevuseks oli kalandus, kuid mitmed neist olid seotud salapiirituse veoga Soome. Enne teist maailmasõda asus saarel 5 majapidamist: Kalavälja, Jüri, Pendikse, Kaasiku ja Nõmme.
Nõukogude lennukid pommitasid 21. septembril 1944 saart, hävitades Nõmme talu elumaja. Üks lendur tulistas kuulipildujast saare elanikke ja loomi. Pommitamise järel lahkusid mitmed elanikud läände.
Saar kuulus nõukogude ajal Kirovi-nimelise kolhoosi koosseisu ja oli enamjaolt asustatud.
Allikas: Tõnu Viik, Wikipedia
Alar Mik artikkel 26.02.2026 https://viimsi.ee/uudised/viimsi-saared-iv-krasuli
Viimsi poolsaare tipu ja Aegna saare vahel, Suurest salmest ja Väikesest salmest piiratuna paikneb 17 hektari suurune Kräsuli saar. Kräsuli on ka üks kolmest Viimsi valla püsiasutusega saarest ja saar kuulub Rohuneeme küla koosseisu.
Algne rootsikeelne nimi Gräsö tähendab rohusaart, mis viitab saare kunagisele kasutusele heinamaana.
Loodusrikkus ja kivine rannik
Kräsuli on merest kõige kõrgemas punktis viis meetrit üle merepinna ja saare rannajoone pikkus ulatub 2,27 kilomeetrini. Madalveega võib saare rannajoon mõnisada meetrit suureneda ja saare lõunarannikul paljanduda liivasaared ja kivikarid. Läänekaldal asub ca 10 m ümbermõõduga Suurkivi-nimeline rändrahn.
Kräsuli rand on kivine ning seda liigendavad viis neeme (ajalooliselt Pihlakakari, Pendikse kari, Sadamakari, Numme kari ja Madikse nukk) ning abajas. Madal rannavöönd ja karid muudavad saarele väikeste paatidega lähenemise keeruliseks – eriti suveperioodil, mil tuleb olla tähelepanelik navigeerimisel.
Taimestik
Saare taimestik on märkimisväärselt mitmekesine. Lõunaosa katab tihe lepik, ida pool kasvavad erakordselt kõrged kadakad, mis annavad saarele eriilme. Kasvavad ka mändide hiiglased – kõige vanema männi vanuseks on hinnatud lausa 400 aastat. Need pärandpuud kannavad endas sajandite jagu merekliima mõjusid ja tormituulte mälestusi. Rannikul esineb roostikku ja saar on kaetud heinaste alade ja niitudega nagu selle ajalooline nimigi viitab.
Kaubatee äärest kalameeste kodusaareks
Keskajal kasutasid saart tõenäoliselt hooajaliselt kalurid ja heinategijad, ent alalist elanikkonda seal ei olnud. Saare ajalugu muutus 1920. aastate alguses, kui Eesti merekindluse rajamine muutis Aegna suletud sõjaväepiirkonnaks. Aegna kalamehed said asendusmaid Kräsulil ja Viimsi poolsaarel. Nii sai Kräsulist esimest korda alaliselt asustatud saar. Viis kaluriperet – Klaamased, Bendorfid, Nõmbergid, Lambotid – asustasid Kräsuli saare 1922. aasta lõpus.
Majade ehitus algas 1923. Aegnal saeti käsitsi puid ja materjal toodi paadiga üle. Jõuludeks olid juba seinad püsti. Saarel polnud elektrit ega jooksvat vett – vesi kaevust, valguseks petrooleumilambid, köeti puupliitidega. Kräsuli saare lapsed said oma alghariduse Aegna koolis või Pringis asunud Viimsi algkoolis.
Põhitöö oli kalapüük – püüti räime, turska, lesta, lõhet. Saare põhjapoolsel neemel asus ühine võrgukuivatusala. Lisaks tegeleti põllundusega ja peeti lehmi, sigu, kanu, lambaid. Kaluri elu saarel oli raske ja selleks, et sissetulekut tagada, hakati tegelema keelatud tegevusega – spirdivedamisega.
Salapiirituse saar
Nagu paljudes Viimsi külades, tegeleti ka Kräsulil 1920.–1930. aastatel salapiirituse veoga. Bendorfi ja Lamboti pered said läbi ajalehtede tuntuks oma piiritusevedamise lugudega.
Nii võis ajalehest lugeda, et detsembris 1929 leidis piirivalvur Jalmar Bendorfi vana purjepaadi alt 67 plekknõud 654 liitri piiritusega. J. Bendorf püüdis piirivalvurit kavaldada, väites, et tahab salapiiritust üles anda, kuid soovis tegelikult jälgi segada. Kohalikud hakkasid Bendorfi kutsuma „Kresuli kuningaks“. Ka Johannes Lamboti maal avastati korduvalt piiritusenõusid. Vedajad olid aga leidlikud ja kui millegagi vahele jäädi, siis peideti teinekord paremini. Näiteks leiti 1930. aastal J. Lamboti maalt sambla seest isegi piiritusega täidetud klaasist võrgupoi. 1931. a tabati J. Lambot paadiga Prangli saarelt 20 liitrit salapiiritust üle toomas. 1933. a tabati Lembit Bendorf Tallinna sadamas salapiiritusega. 1934 püüdsid Isak ja Lembit Bendorf 10-liitrise nõu piirivalvuri eest merre uputa. Bendorfi perekond tegeles salapiirituse ja salakauba veoga läbi kahe põlvkonna kuni 1930-ndate lõpuni.
Kräsuli pommitamine ja rüüstamised
1940. aasta ja sõda muutsid Kräsuli saarel palju – kolm Klaamase venda mobiliseeriti ja suunati Siberisse metsatöödele, kuid eluga pöördus tagasi vaid üks.
1944. aasta septembris pommitasid nõukogude lennukid Kräsulit, hävitades Nõmbergide rajatud Nõmme elumaja täielikult ning üks lennuk tulistas kuulipildujast hooneid, püüdis tabada inimesi ja koduloomi. See pani paljud perekonnad otsima pääseteed – ligi kümmekond saare elanikku asus pikale ja ohtlikule paadireisile Rootsi. Sõjajärgsetel kümnenditel jäi saarele mõni üksik majapidamine, kuni viimased alalised elanikud lahkusid 1975. aastal. Seejärel jäi saar tühjaks, toimus hooajaline majakohtade külastamine ja perioodiline kasutamine.
Pärast Eesti taasiseseisvumist seisis Kräsuli uue katsumuse lävel – vandaalitsejad kasutasid talvist jääkatet ära ning lõhkusid ja laastasid hoonetesse jäänud vara. Osa taluhooneid kaotasid isegi laetalad.
Saare taaselustumine
2000. aastate alguses algas Kräsulil n-ö taastumisperiood. 2002. a toodi saarele taas lambad, kes aitasid taastada omaaegset karjamaade maastikku. 2003. aastal asus saarele alaliselt elama uus perekond ning taastati vandaalide poolt purustatud Kaasiku talu. Korda seati ka Männiku talu laut ja saun ning Nõmme talu elumaja.
Täna on saarel viis krunti: neli maatulundusmaad ja üks elamumaa. Saare põhjaosas asub Nurme sadam, mis võimaldab saarele paadiga ligipääsu. Looderannikul on 2003. aastast pärit pargase vrakk.
Saare tiivulised, hülged ja õitsejad
Kräsuli ranniku kivised neemed ja vaikne sisemaa pakuvad elupaiku mitmesugustele liikidele. Saare randadel pesitsevad erinevad rannalinnud – kajakad ja tiirud, kes kasutavad väikesi abajaid ja neemesid pesakohtadena. Osa neist on ka kaitse all. Näiteks on 2013. aastast teada, et saarel on kohati mitmeid väike- ja randtiire ning väiketülle, kes kõik on arvatud III kaitsekategooria liikide hulka. Ka on Kräsuli ja teised väikesaared rändelindudele peatuspaigaks.
Mere poolt võivad saarele külla tulla hallhülged, kes puhkavad rannakividel, samuti külastavad saart aeg-ajalt metskitsed jt väikeulukid, kes suve soojemal ajal üle väina ujuvad või talvel üle jää jalutavad.
Ajaloolised andmed viitavad, et saarelt võib leida ka kaitsealuseid taimeliike. Näiteks on saarelt leitud III kaitsekategooria liike: roosa merikann, aas-karukell ja kahelehine käokeel. Kas nad veel alles on, pole artikli autorile hetkel teada.
Külastamine ja Väike salm
Väike salm, mis eraldab saart Viimsi poolsaarest, nõuab sõitjalt tähelepanu – kivine põhi ja madalikud on kogenematu meresõitja jaoks väljakutse. Kindlasti tasub silmas pidada, et saarel on elutalud ja eramaal liikumine saab toimuda väljaspool kallasrada vaid maaomaniku loal.
Kräsuli on elav näide sellest, kuidas väike saar on läbi sajandite täitnud erinevaid rolle – kaubatee vahepeatusest heinamaaks, siis muutunud kalameeste kodusaareks ning nüüd kujunenud moodsas Viimsis vaikseks maapiirkonna külaks.
KRÄSULI
Pindala: 17 ha
Rannajoon: 2,27 km
Kõrgeim koht: 5 m
Saare nimetused: Grääs Öen, Gräsör, Gräsgrund, Grasholm, Heina sahr, Kresulimaa, Kresuli, Kräsuli
Fotod:
Kräsuli 1961. aasta NSVL topokaardil. Saarel on näha kolme talupidamist ning saare läänekaldal asuvaid liitsihi meremärke. Kaart: maa- ja ruumiamet
Vaade Kräsuli saarele läänest. Allservas on näha uppunud pargast, ülalservas liivalaide, mis madala mereveetasemega esile kerkivad. Maa- ja ruumiameti kalde-nurgafoto, 2024 mai.
