Kunagise kaluriküla ajalugu ulatub üle 450 aasta tagusesse aega, mil seda nimetati kui, Longenes (1375), Cristnisz (1541), seejärel Christeniss (1555) ja alates 1561. aastast juba tuntavamas kirjapildis
– Rogenam, aga ka Råuim, Rånim ja Rånem (1615-1637). Seejärel kohtame nime Rohanem
(1686), Rau Nemy (1686) ja Roganem (1770). Nimi Rohuneeme ilmub alles 1866. aastal.
Rohuneeme juurde on kuulunud 1700–1705 ka nimi Capelniemi. Nimetust Kabelineem
kasutas oma kodukandi kohta ka endine president Lennart Meri.
Allikas: Maaleht “Viimsi valla kohanimed: Rohuneeme”
Rohuneeme meeste imeline seiklus
Vadstena kloostris Rootsis saabus 1375. aastal neli Rohuneeme (Longenes) küla meest: Nicolaus Skawallem, Petrus Ritter, Andreas Galle ja Johannes Lafrenson. Nad tulid nii kaugelt, et jutustada seal ühe imelise loo. Birgitta imetegu Nimelt oli kolm neist suundunud Rohuneemest merele kala püüdma, kui neid tabas tugev torm ja viis kaugemale ida poole. Kaberla küla juures õnnestus neil kaldale saada. Seal aga võtsid 12 eestlasest paganat nad kinni ja hakkasid neist ühte uputama. Nad sidusid mehele kivi jalga külge, viisid merele ja viskasid vette. Viimases hädas kutsus mees appi Birgittat ja tõusis seepeale imeväel pinnale nagu kork. Uputajad kukkusid nüüdse meesi arudega materdama, aga uue appikutse tagajärjel muutusid kurakäelade käed ja aerud pehmeks. Imestunud pagenad tõdesid, et ohvril on nii võimas kaitsja, ja lasid kõigel kolmel mehel minna. Kolmandat korda Birgittat appi kutsudes tõusis meestele soodne pärituul, mis viiski paadi koju tagasi. Birgitta kanoniseerimine Birgitta Gudmansson (1303–1373) oli Rootsi aadlidaam, kes nägi ilmutuslikke nägemusi. Pärast oma abikaasa surma pühendus ta usule ja rajas Vadstena uue kloostri ning asutas uue ordureegli, mis peale tema pühakuks kuulutamist nimetati birgitiinide orduks. Birgitta oli juba oma eluajal väga kuulus ja mõjuvõimas, tõmmates Roomas usupoliitilisi niite. Eriti populaarne oli ta rootsikeelses keskkonnas, mida näitab ka Rohuneeme kalurite juhtum, kes elasid ju toona hoopis teises riigis. Tallinna lähedale asutati birgitiinlaste klooster 1407. aastal ja oma aja kohta hiiglaslik birgitiinide kirik valmis 1436, mis hiljem kohandus kohanimega Pirita. 1375. aastal oli Birgitta hiljuti surnud ja valmistati ette tema pühakuks tunnistamise taotlust. Mehi usutleti hoolega ning nende jutt tundus olevat tõene. See kirjutati üles ning see dokument lisati teistele Birgitta imetegude kirjeldustele, mille alusel ta 1391. aastal Rooma paavsti poolt pühakuks tunnistati. Tänapäeval on Birgitta üks viiest Euroopa katoliiklikust kaitsepühakust.
Jutt või asi? Kuigi jutt võib esmapilgul tunduda muinasjutuna, on tegemist reaalselt Rohuneeme meestega. Üks neist sattus paar aastat hiljem seoses tapmisega ka teise ürikusse ja teistegi perenimed on siitkandist samast ajast tuntud. Mis meestega täpselt juhtus, ei saa me enam ilmselt kunagi teada. Võib-olla nad veidi ilustasid juttu või juhtus mõni muu õnnelik kokkusattumus. Võib-olla redigeeriti ka nende juttu toonass ürikus. Või juhtuski nii, nagu ürikus kirjas. Päris legendiks on detaile ja isikuid muidugi liiga palju. Eestlased olid selleks ajaks juba üle saja viiekümne aasta ristitud. Samas ei olnud vanad kombed muidugi kusagile kadunud. Kui mehed randa sattunud rootslasi nägid, võisid nad soovida neid vana kombe kohaselt ohverdada. Muistsel ajal oli nii kombeks, kuna enne euroopalikku riiklust väljaspool
kokkulepitud kaubakohti võõrastega nii tehti. Selline komme võis johtuda vastutasuks merelt tuleneva vägivalla eest või oli nii kasulik kaubakohtade valdajatele – üks muistse rannaõiguse alamlikke. Selline rituaal võiski anda põhjust nimetada kohalikke eestlasi paganateks. Juhtus mis juhtus, aga igal juhul olid Rohuneeme mehed ja nendega sündinud lugu üheks põhjuseks, et Birgitta kuulutati pühakuks. Seetõttu saab siinkandis olla neile tänulik ilusa kloostri ja kauni Pirita kohanime eest. Peale selle on Viimsi vabaõhumuuseumis asuv rehetare omal ajal ehitatud Pirita kloostri varemetest toodud kividest. Sellisena on ta kindlasti üks unikaalsemaid rehemaju ja emmaood pühadust võib seal tõepoolest tunda.
Janek Šafranovski
Rannarahva muuseumi juht
Birgitta Gudmansson. Repro