Rohuneemes tegutseb aktiivne külaselts alates 2014. aastast, kuid juba enne seda panustasid mitmed külaelanikud kogukondlikesse ettevõtmistesse ja külaellu.
Aga kuidas toimus tegevuste korraldamine eelmise sajandi keskpaigas?
Sellele annab huvitava ajaloolise vaate Tõnu Viigi kirjutis, mis avab eluolu ja küla toimimise tollasel ajal.
Üht-teist Rohuneeme minevikust
T. Viik
Seoses Rohuneeme küla esmamainimisega, Rohuneeme 650 pidustustega, kerkis üles mitmeid küsimusi. Üks neist oli see, kuidas külaelu minevikus juhiti. Ja loomulikult on kõige parem, kui sellest räägib inimene, kes seda on ise kõrvalt näinud. Selliseid inimesi, kes mäletavad II maailmasõja aegu ja sellele järgnevat elu Rohuneemes, ei ole enam palju. Nende väheste hulka kuulun ma veel ise.
Alljärgnev pidi toimuma enne kolhoosi moodustamist, sest siis läks küla elu juhtimine kolhoosi esimehe ja juhatuse kätte. Rohuneeme organiseeriti kolhoos, või õigemin kaluriartell nimega „Põhja Kalur“, peakorteriga noorema Lamboti majas, kust elanikud olid 1944. a septembris Rootsi põgenenud.
Kuidas minu isa külavolinikuks sai, ma ei tea, kuid nii see oli. Ma ei mäleta mitte mingisuguseid valimisi, kuid ühest päevast alates hakkas meie juurde Länne talusse jalgrattal sõitma keegi minu arvates väga vana mees. Tal oli kaasas portfelli moodi kott, millest ta õngitses välja paberipaki, mis koosnes suurest hulgast väga õhukestest paberitest. Nende paberitel, mida ma mõnikord vilksamisi lugeda sain, oli tavaliselt kirjas, kui mitu inimest Rohuneemest tuli mingitele töödele, enamasti metsaraiumisele saata. Need paberid olid kirjutusmasinal trükitud läbi kopeeri, mis tavaliselt oli sinakas ja kui paber õhuke oli, sai neid ühe korraga üsna mitu, kas lausa kuus kuni seitse. Tõsi ta oli, et viimased koopiad olid väga kehvasti loetavad. See vana mees oli siis külanõukogust, sest vallad olid selleks ajaks vist juba kaotatud.
Ega ma sellest ei mäleta, kuidas isa need mehed ja naised tööle aetud sai, aga seda oli uus võim juba õpetanud, et vastu rääkida ei tasu, sest karistused olid karmid.
Sõja ajal, kui võimul olid sakslased, oli külavanemaks olnud Muhu saarelt pärit Loigu talu peremees Feodor (Theodor) Raudjas, keda ka Ferdinandiks kutsuti. Loigu pere oli olnud ka Rootsi põgenejate hulgas. Tegelikult põgenes 1944. septembris pea pool Rohuneeme elanikest Rootsi, sest venelasi kardeti kui tuld ja paadid olid pea kõikidel peredel olemas.
Mul on alles jäänused vanast kontoriraamatust, kuhu mu õde Salme on ilusa käekirja ja sinise tindiga kirja pannud Rohuneeme elanikud talude kaupa ja kirjas on ka nende sündimise kuupäevad. Kirja pandud 68 Rohuneeme elanikust on elus vaid 7. Ju seda oli mingil hetkel vaja läinud. Mäletan küll selle nimekirja koostamist, kuid miks seda tehti, ei mäleta enam.
14.05.2025