Alar Mik artikkel 15.01.2026 https://www.viimsi.ee/uudised/viimsi-saared-i-vullikrunn
Kaks kilomeetrit Aegnast loode poole, kus Soome lahe lained lõhuvad vastu kivikari, paikneb Vullikrunn – Viimsi valla kivine väikesaar, kuid meresõidu ohutuse seisukohalt väga oluline saar.
Ajaloolise nime Wulfsgrund (tõlkes Aegna madalik) järgi tuntud saar on vaid 0,25 hektarit ehk umbes 2600 ruutmeetrit suur ehk ligikaudu poole jalgpalliväljaku suurune kivine kari. Saar kuulub Rohuneeme küla koosseisu.
Saar, mida meretõus kujundab
Vullikrunni või sageli ka Suurkari nime kandva saare rannajoont mõjutab Soome lahe veetaseme sesoonne muutumine. Tavavee ajal ulatub saare lõuna-põhja suunaline telg 115 meetrini, kuid madalvee perioodil paljastub Aegna suunas kulgev kivine neemeriba, mis pikendab saart üle kahe korra – koguni 200 meetrini. Ka saare pindala kasvab suvise madalvee ajal täiendava 400 ruutmeetri võrra. Rannajoone pikkus varieerub ametlikust 270 meetrist kuni 440 meetrini – sõltuvalt veetasemest.
Laiemas kohas ulatub saare laius vaid 39 meetrini, mistõttu tormide korral loksuvad lained üle saare ning siis näeb saar rohkem välja veealuse madaliku või ka kivikarina kui maalapina.
Tulepaak kui väikesaare navigatsiooniinnovatsioon
Saare süda on Aegna tulepaak – 12,4 meetri kõrgune terasest meremärk, mille tuli helendab 14 meetri kõrguselt merepinnast. See on navigatsiooni tugisammas laevadele, mis Tallinna lahe vetest läbi sõidavad ning meremärgid on Vullikrunnil olnud juba 1820ndatest aastatest.
2008. aastal toimus saarel navigatsioonimärgistuse valdkonnas tehnoloogiline murrang – paigaldati Eesti esimene LED-tehnoloogiaga varustatud tulepaak, mis varustati valge ja punase sektoriga valgusdiood-sektorlaternaga. Esimene torn sai siiski tormituultes kannatada ja asendati sama aasta lõpus uuega. Tulepaak paikneb 100 ruutmeetri suurusel riigile kuuluval transpordimaa krundil, ülejäänud saar kuulub Viimsi vallale üldmaana.
Saare asukad – kaitsealustest linnukolooniani
Vullikrunnil valitseb rannikulooduse eripära. Siin on registreeritud randtiiru (Sterna paradisaea) ja hallhüljese (Halichoerus grypus) elupaigad – mõlemad looduskaitsealused liigid, kes on kohanenud heitlikus merekeskkonnas elama.
Viimastel aastakümnetel on saare vallutanud kormoranid. 2021. aastal saavutas kormoranide koloonia haripunkti – saarel loendati 1280 pesitsuspaari. See oli märkimisväärne arv nii väikesele kivikrunnile. Siiski on koloonia viimastel aastatel kahanenud – 2025. aasta seire andmetel on pesitsuspaare 455.
Külastamine ja ajaloolised naabrid
Vullikrunni külastamiseks tuleb kavandada eraldi paadireis, arvestades linnustiku pesitsusperioodi kevadel ja suvekuudel. Kui satud õigel ajal saarele, võid saada hülgevaatluse osaks.
Saare mereajalugu on aga veelgi rikkalikum – mõnisada meetrit põhjasuunas lasuvad põhjas kaks ajaloolist laevavrakki: liinilaev Riksens Ständer ja fregatt Wachtmeister. Mõlemad on arheoloogiamälestisena muinsuskaitse all ning meenutavad, et Soome lahe lained pole alati laevadele armulikud olnud.
Sellisena moodustab Vullikrunn koos ajalooliste vrakkide, tulepaagi ja elurikka linnustikuga ainulaadse merekultuurilise tüki Viimsi valla saarestikust.
VULLIKRUNN
Pindala: 2 617 m²
Pindala madalveega: ca 3 000 m²
Rannajoon 270 m
Rannajoon madalveega ca 440 m
1820ndatest alates paikneb saarel meremärk
Saarel on leitud 2 looduskaitsealust liiki.